Benjamin Hoff. Puhh ja Tao 
Tõlkinud Mait Talts: 
Olympia, Tallinn 1998. 160 lk.

Kui 1979. aastal ilmus Lao-tse "Daodejing" Linnart Mälli tõlkes, muutus see mõnede eesti inimeste seas ootamatult populaarseks. Siinkirjutaja on juhtunud nägema inimesi, kes võivad pikki lõike "Daodejingist" peast ette kanda. Kuid siiamaani teavad vaid vähesed, et umbes samal ajal ilmus ka Ameerikas üks raamat, mis tõi taoismi mõistena ka teiste kultuuride suhtes nii ignorantse tavalise ameeriklase teadvusse. Selleks ootamatult populaarseks raamatuks osutus 1982. aastal ilmunud Benjamin Hoffi "Puhh ja Tao", mis nüüdseks on ilmunud ka eesti keeles. Tõenäoliselt vajab see raamatuke mõningaid selgitusi, mida üritakski siinkohal pakkuda. 
Alustaksime väitest, et taoism on midagi enamat kui filosoofia ja midagi enamat kui lihtsalt üks hiina päritolu maailmavaade. Hoffi arvates on taoism pigem eluhoiak, lihtsalt üks mõistlik eluhoiak, mis peaks olema ka Lääne inimestele kergesti mõistetav, kui seda ei takistaks suurelt osalt kunstlikult loodud kultuuribarjäärid. Hoff on ise märkinud, et raamatut kirjutama ajendas teda tõsiasi, et lääne ülikoolides interpreteerisid taoistlikku filosoofiat hajameelsed pisiasjadesse takerdunud professorid, kes olid oma vaimselt taustalt lähedased Hiina konfutsiaanidele, kelle maailmavaadet taoistid oma kirjatöödes parodeerisid. 
Taoismi seisukohalt ei tohiks kunagi üksikasjalike seletustega üle pingutada. Taoistid, nagu teistegi idamaiste mõttesuundade esindajad, mõistsid, et kõik mõistuslikud maailmaseletused suhtuvad tegelikkusse nagu kaart maastikku. Side nende vahel on tegelikult äärmiselt tinglik. Tõde ja loogiline selgus on teineteise suhtes komplementaarsed (teineteist täiendavad) mõisted ning kui ühekülgselt rõhutada loogilise selguse osatähtsust, ähmastub tõde ja vastupidi. Taoism on ses suhtes pigem müstiline kui ratsionaalne mõttesuund, ent loogika ja müstitsismi vahel ei pruugi haigutada säärast kuristikku, nagu tavaliselt arvatakse. Idas teatati juba ammu, et Tõde on otsekui mäetipp, milleni võib jõuda ka erinevaid teid pidi.
Vanas Hiinas oli kombeks selgitada asju analoogia, mõistujutu või metafoori abil. Muidugi ei saa idamaiseid mõistujutte seejuures pidada otseseks elujuhiseks, nagu seda läänes pahatihti ette kujutatakse. Mõistujutu aluseks oleva allegooria eesmärk on panna inimene mõtlema asjade olemuse üle. Selle tagajärjel võib teha ka mõningaid praktilisi järeldusi, kuid see pole seatud omaette eesmärgiks. Mõistujutt taotlebki üksnes mõistmist, eeldades, et Mõistjat on juba raskem eksitada.
Samasugust metafoorset tõlgendamist võimaldab ka Alan Alexander Milne'i karupoeg Puhhi raamatud ja nende tegelaskujud. Ning tegelikult võib ka Puhhi-raamatu vaimsust pidada lähedaseks maailmavaatele, mida Hiinas esindavad taoistid. Tundmatut on alati mõistlik käsitleda tuntu kaudu ning kõigile tuntud karupoeg Puhh on just säärane tegelane, kelle abil on hea ja lihtne seletada, mis asi see keskmisele lääne inimesele seni tundmatuks jäänud taoism siis õigupoolest on.
Tänapäeva lääne inimene kipub liigselt usaldama oma mõistuslikku "ettenägemisvõimet", mida ta ekslikult peab intuitsiooniks. Kuid üsna tihti on just Mõistus see, mis paneb omadega pange, sest ta teeb puudulikel eeldustel põhinevaid valejäreldusi. Läänemaine arusaam haridusestki põhineb tegelikult mõtlemise stereotüüpide järjest tõhusamal omandamisel. Taoistid ei eitanud põhimõtteliselt haridust, nad lihtsalt ei pidanud seda piisavaks Tõelise Tarkuse saavutamisel. Läänes on Mõistus monopoliseerinud Teadmised, lootuses, et Teadmistes peitub võim. Kuid just see võim võib osutuda näiliseks ja peab piirsituatsioonis loovutama oma koha maailma vahetul mõistmisel põhinevale Tarkusele. Säärast vahetut tunnetust ei olegi nii raske saavutada, kui järgime mõningaid üsna üldisena tunduvaid seaduspärasusi.
Taoismi seisukohalt on Tark see, kes ei suru end asjadele peale, vaid allub teadlikult Taole ehk Kõiksuse Kulgemisele. Kooskõlas Taoga toimimine tähendab toimimist kooskõlas iseenda ja Kõiksusega. Kui ühineme üleüldise kulgemisega, hakkavad asjad toimima loomulikul teel, ja üksnes sel teel jõuame lõpuks ka loomulike tulemusteni. "Toimi toimimata / ning ei ole nii / et ei oleks juhtimist" ütleb sel puhul "Daodejing". Benjamin Hoff on sama mõtte teisiti  sõnastanud ning esitab selle oma raamatus umbes sellisel kujul: "Toimi Puhhi moodi  ja kõik saab korda". 
Milles seisneb siis Hoffi Puhhi-raamatu peamine praktiline sõnum? Toimi kooskõlas enda loomuse ja maailma asjadega, ära ürita maailma kohandada endaga ega ka ennast liigselt maailmaga. Mitte oma olemust ei pea vägistama vastavalt Asjadele Nii Nagu Nad On, vaid tuleb leida mõistlik kompromiss oma loomuse ja maailma vahel. Siis muutume osaks maailma üldisesust Kulgu ja vaid sellisel juhul laabub kõik tõrgeteta. Vastasel korral peame paratamatult leppima ka Ebameeldivate Tagajärgedega.
Kõige pehmem siin Taeva all saavutab lõpuks ikkagi võidu, sest omamata kindlat vormi, tungib ta kõikjale, ka kõige Kõvemasse. Nii võib ka kellegi väiksus ja "nõrkus" mingil hetkel osutuda üllataval kombel hoopis tema tugevuseks. Milne'i Puhhi-raamatus teeb Notsu, kes on ju üks Imepisike Loomake ja Metsa elanikest mitte just kõige julgemaid, lõpuks ikkagi kaks tõeliselt Suurt Tegu: toob abi Puhhile ja Öökullile, kes on tormi ajal ümber kukkunud majja vangi jäänud ning loovutab oma maja kodutuks jäänud Öökullile. 
Kuid tegelikult on taoism oma olemuselt ka läänemaises mõttes praktiline filosoofia. Kahjuks ei märka end Praktiliseks pidav Lääs, et suur osa sellest, mida ta kasutab, on pärit Idast, suur osa sellest omakorda Hiinast ja enamuse sellest, mille Lääs on Hiinast üle võtnud, on meile andnud just Hiina taoistid. Sellised leiutised nagu paber, trükikunst, kompass, seismograaf, laterna magica (kinoprojektori eelkäija), langevari, püssirohi, tuletikud ja palju muudki pärinevad tegelikult just taolastelt. Kui jätame kõrvale riigiaparaadi ja bürokraatia arendamise, siis näeme, et taoistide panus Hiina kultuuri ületab mitmekordselt selle, mida suutsid korda saata konfutsiaanlased.
Linnart Mäll on siinkohal tuletanud meelde üht lõiku "Daodejingist": Kulgeja asub ival, mitte kõlul; asub viljas, mitte õies. Ida konfutsiaanliku õpetlase (nagu tegelikult ka lääne professori) jaoks oli oluline pigem "kõlu" või "õis". See, mida konfutsiaanid taotlesid, oli tõepoolest üks Suur Näivus. Peab tunnistama, et kahjuks on samasugusele näivusele üles ehitatud ka suur osa meie läänemaisest kultuurist. Hiina taoistide saavutused said võimalikuks just seetõttu, et nende meeled olid lahti maailma suhtes ning nad ei lasknud end kammitseda. eelarvamustest Loomulikul eluviisil, mida propageerib taoism, on ka see hea külg, et ta aitab meil säilitada tervist ja nooruslikku energiat, mida lääne ühekülgselt efektiivsusele üles ehitatud ühiskond kipub nii armutult hävitama.
Lõpetuseks võiks ehk peatuda ühel zen-buddhistlikul mõistujutul. Noor munk saabus kuulsa zeni õpetaja Joshu ette ja ütles: "Olen just saabunud kloostrisse. Palun, õpeta mind!" Joshu vastas: "Kas sa oled oma riisipudru ära söönud?" Munk vastas: "Jah, olen." Seepeale ütles Joshu: "Nüüd mine ja pese oma kauss puhtaks." Asjad on tihtipeale lihtsamad, kui me oskame arvatagi. Selles püüab meid veenda ka Benjamin Hoff oma raamatuga.